Restoranitest: Kunst kolis restorani

Nii nagu rohevalge supikompositsioon, ei hoia ka teised road kinni ühe maa, isegi mitte ühe mandri köögist: ühes roas saavad kokku Jaapan ja Eesti, Itaalia ja Brasiilia, Euroopa ja Aasia. Ometi oli kõik omavahel tasakaalus ja läbi komponeeritud. Fusion-köögi puhul on kokal kerge oma materjalile alla jääda, terve maailm ju korraga käes. Art Priori noor peakokk mängib toorainega lustlikult ja üpriski asjatundlikult. Tõsi, mõne fantaasiaga ei suutnud kaasa minna: seda karulaugu-dashit, mis kalasupi nii kaunilt roheliseks värvis, poleks mina enam rustikaalse seakõhu-tatraroa lisandiks pannud, kalvadosekastme kõrval jäi see vaid kenaks värvilaiguks, mis maitseid mõjutama ei ulatunud.

Nõrguke joogikaart

Eriliselt lennukad olid aga desserdid – jäi üle vaid ahhetada. Rabarber on kokku pandud rukki ja piimaga, kõrvits veri­apelsiniga, peet šokolaadi ja puravikujäätisega. Eriliselt hõrk oli puravikujäätist kaunistav õhkõrn, magus ja krõbe fenkolioksake, aga siis veel sidrunised suhkruraokesed ja mis kõik veel…

Ainult kui küsisin kelnerilt, millist klaasiveini ta mulle seakõhu juurde soovitab, tundus selline küsimus talle täieliku üllatusena tulevat ja esialgu suutis ta vaid “oh-oh-oh-hoo” pobiseda. Umbes nagu jõuluvana, kes tuppa astudes muud sisukamat lastele öelda ei oska. Muidugi, mida hiljem noored inimesed alkoholi tundma õpivad, seda parem, kuid restoranijuht võiks siiski ka alustavatel kelneritel lasta toidu-veini paarid justkui korrutustabeli pähe õppida. Joogivalikus, aga ka nende esitlemisel, on arenguruumi veel omajagu.

Kui olime juba arve maksnud ja lauast tõusnud, palus kelner meil uuesti istet võtta, midagi oli veel tulemas – need oli maiustused, millega restorani eine lõpus oma külastajaid üllatab, kuid mis olid tal ununenud. Väike viivitus oli seda väärt, samblapadjast tõusvas udus serveeritud magusad unelmad olid erakordselt efektsed nii välimuse kui ka maitse poolest.